"Jälgi meid Facebookis või Google +'is"
  • Home
  • Info/lugemist
  • Blogi
  • KOLM PÄEVA NII KÕRGETASEMELISE SÜMPOOSIUMI ...

KOLM PÄEVA NII KÕRGETASEMELISE SÜMPOOSIUMI ...

TEA LAJAL

 

Kolm päeva nii kõrgetasemelise sümpoosiumi läbiseedimiseks nagu Brightonis äsjalõppenud  ICCWS 2016 oli, on ilmselgelt liiga vähe. Külma kliima veinid ei ole varem saanud nii suurt ja laiapõhjalist tähelepanu ega käsitlust, kui seekord. Kolm päeva, hommikul üheksast kuni õhtul kuueni, kohal poolsada lektorit, igal päeval pooltuhat kuulajat, kokku tuhatkond osalejat, maailma erinevatest paikadest, Soomest Tasmaaniani; ära paigutatud pooleteist tunnistesse loenguplokkidesse kus järjest rääkimas 4-6 lektorit. Lisaks kiired, kommenteeritud degustatsioonid. Kohvipausi ajal sai värske joogiga tassi kaasa haarata ja järgmist ruumi otsima tormata, sest kõikide loengute kohtade arv oli piiratud, ette broneeritud, sissepääs rangelt reserveeringu alusel ning saali esipoolde istumiseks oli kasulik kohale jõuda pisut varem. Eesti väikene, kolmeliikmeline tiim sai napisõnalisi muljeid vahetada kiire püstijala lõuna jooksul ning alles tööpäeva lõpus, õhtul hilja. Valitud loengute teemad käsitlesid kõike mida üks väiksem või suurem veinitootja vajab: istikute kvaliteet, unikaalsed sordid mille DNA profiil mõnel seni tundmata, vahekultuurid, hallitushaigustega võitlemine, reavahede hooldamine, uued masinad istanduses, uued viinapuu hoolduspõhimõtted, uued tehnoloogiad, looduslik veinipärm, võra kõrguse valik, müügireklaam, Hiina ostuturu sisetsoonide omapära, sotsiaalmeedia, tarbija maitse, tootja ausus ... ja mida kõike veel mille lahtimõtlemiseks kulub vist terve aasta.    

Britid on uskumatult tublid ja põhjalikud. Püstitada kõrged eesmärgid ja minna nendeni läbi tarku, kaugeleulatuvaid, ainult läbimõeldud valikuid tehes on oskus mida meil ei näe. Ülejala, ühekordselt või anonüümselt seal asju ei tehta. Mitte ainult konverentsi organiseerimise mõttes vaid laiemas pildis: nende enda uued, järjest täienevad veinid vajavad tutvustamist nii kolleegidele, kui konkurentidele terves maailmas.  Ja loomulikult ka kõikidele võimalikele tarbijatele.    

              

Sümpoosiumi kuulsad eestkõnelejad panevad südame puperdama igal, kes tunneb globaalset veinindust. Avaõhtut austas kohaliku veinirahva ühingu auesileedi, printsess Camilla; sümpoosiumi avakõne pidas daam, kelle kirjutisi ja eestvedavat energiat jätkub tervesse maailma, ka Eesti veinisõpradele on ta läbi raamatute ja veebi väga tuttav: Jancis Robinson. Ta rääkis muuhulgas loost, kuidas inglise vein on sündinud ja arenenud; tuletas meelde ebakindluse aegu ning kinnitas usku uutesse veinidesse mis sünnivad muutunud kliimas. Tema kõnes puudus ümmargune teemakeerutus; asjalik,  tootjaid ja koole tunnustav jutt sisaldas muuhulgas ka kohaliku veiniteema murekohti mille raames jõudis põlluministrile silma vaadates öelda väga teravaid sõnu, kuna viimane peatas ühe ülikooli projektirahastuse. Ka meile kuluks ära üks meeldiv esidaam kelle sõnad viletsa ministri peaaegu laua alla häbenema pagendaks ja terve banketisaalitäis rahvast vaatab seda pealt suurtelt lisaekraanidelt. Vürts briti moodi pani rahva hiirvaikselt kuulama ning hiljem pikalt aplodeerima. Ja mis väga tähtis: kõneleja otsekohesus kujundas hiljem avatud õhkkonna kõikide osalejate vahel mille jututeemadesse jäid nii poliitika, inimesed, kultuur ja loomulikult vein. 

  

Teine staar-kõneleja astus lavale järgmisel päeval koos Inglise veinidega. Oz Clarke on rahvusvaheliselt tuntud veiniraamatute autor, võibolla isegi kõige kuulsam nende hulgas. Vastupidiselt ettekujutusele võimalikust kekkavast eneseimetlejast, seisis laval hoopis tagasihoidlik, naeratav härra kes alustas teemat omakirjutatud poeemi ettelugemisega. Alguses vaikselt ja rahulikult, kirjeldas inglise maastikku ja elu, siis järjest elavamaks muutudes kui veini teema sisse tuli ning lõpus päris hingestatult, koduseid veine lausa ülistades. Imeline oli see, kuidas rahvas elas  poeemile kaasa: publiku vaikuse pausid, naerusahin, aplausid käisid koos esitaja teksti ja kehakeelega üks ühele kaasas. Poeemiga tõmbas ta rahva selgelt enda poolele ning edasine ühine kommenteeritud degustatsioon oli puhas rõõm ... Tore oli veel see, et iga veini juures palus eeskõneleja veini tootjal endal saalis püsti tõusta ja rääkida töö detailidest; ning kommentaarid mis hiljem veini kõrvale tulid jäid alati huvitavaks, näiteks ühe veini lõppu märkis: „ lisaks sellele, et vein on värske ja hea, on sealt kandist nüüd läbi sõita ilus; olen noorusest saadik neist väljadest mööda käinud ja lõpuks ometi on seal tehtud midagi head.“ Oz Clarke’i retooriline küsimus inglise ja laiemalt kõikide külmaregiooni veinide kohta: „1870-ndatel märkis üks autor, et kas meil on kusagil märke veini nautimisest? Ja vastas ise, ei, on kambas kaks pudeli ohvrit ja kaks käehoidjat. Kas meil on täna õige suhtumine veinisse? Kas meil on piisavalt ambitsioone? Kas meil on usk endasse?“; ja vastas ise kindlameelselt: „Jah meil on.“ Nõustun, minevik jäägu sinna kus ta on, käes on intelligentsemad ajad.

 

Selle sümpoosiumiga ületasid britid kõik ootused. Nad on uskumatu jõuga üles tõstnud oma veini promomise teema ja teevad seda väga tõhusalt, nende vahuveinid on juba võitnud esimesed rahvusvahelised võistlused. Võistlemas võrdselt šampanjadega!!! ... !!! Kusjuures nende tuules saavad nüüd minna kõik ülejäänud, ametlikest veiniregioonidest väljaspool tegutsevad tootjad, sest teema on globaalselt tõstatatud. 

Mhm, kust meie saaks kroonitud päid oma veini promomiseks? Äkki pakiks meie presidendi kontori kokku, nagunii ei ole ühtegi väärikat kandidaati võtta, ainult vahetajad on valida, kes vahetab raha, kes naisi, rahvust, põhimõtteid, võimu, äkki saame veel mõne kes vahetab riigi ametlikku usku ... Jube. Mina peakaltsu, pioneerirätist piisas, või burkat kandma ei hakka. Ja asemele valiks kuninga, või kuninganna, nagu missikonkursil? Ilusam ja targem võidab?  Trikoovooru võib välja jätta. Rahvahääletusel. Saaks ühe eluaegse tiitlikandja kõiki ja kõike esindama ... Loss ju on. Äkki on mõni nõus tasuta (palgata) kuulus olema?
Igaks juhuks: eelnev oli nali, kui keegi teisiti arvab!      

Et olla lõpuni aus, pean tunnistama, et mitte veini teema ei ole peamine mis Inglismaa sõidust täna meeles. On midagi muud mis paneb südame valutama. Tõeliselt valutama.         

Juba esimese sessiooni lõpus palus Saksamaalt pärit soliidne lektor publikut, et räägiksime omavahel ja paluksime brittidel hääletada Euroopa Liitu jäämise poolt. Me vajame üksteist, oli tema tungiv sõnum. Pärast kordas sama palvet veel üks kõneleja. Ma ei olnud kunagi tõsiselt võtnud brittide EL jäämise või mittejäämise üleriigilist referendumit. Põgusate pauside ajal või loengusaali pinginaabreid kõnetades asusin uurima, kui tõsine on nende lahkumise soov ja mis on selle soovi sügavaim ajend? Vastustest, mõned napid, mõned põhjalikud, hakkas tasapisi selguma brittide sügav mure ühiskonnas toimuva pärast. Kõigepealt punkt number üks: nende jaoks on väga suur vahe pagulasel ja immigrandil; pagulast aidatakse piirideta ja kõikvõimalikul moel ning ta läheb hiljem koju või oma kultuuriregiooni tagasi. Immigrant on, pane tähele!, ida-eurooplane kes oma riigis elada ei taha, kuna riik on vaene ja piisavalt tasustatud tööd oma rahvale pakkuda ei suuda; immigrant jääb pikaks ajaks või igaveseks Inglismaale. Paarkümmend aastat tagasi hakkas Ida-Euroopast väga suures koguses rahvast saareriiki saabuma, kõik nad võeti ja võetakse tänaseni vastu. Lisaks tulevad sisserändajad muudest piirkondadest. Riigi haridussüsteem on tugeval tasemel, kõikidele tasuta ja peale kolmanda lapse kooliminekut hakatakse kustutama mingeid kodulaene või intresse (see koht jäi segaseks). Immigrantide peredes on lapsi rohkem kui kohalikel ja naised sünnitavad varem ehk jäävad varakult ja kauemaks koju. Aja jooksul on kogetud, et immigrantide lapsed on motiveeritumad kooliskäijad, mitmes mõttes agressiivsemad ning tõukavad  ameti või ülikooli tasemel välja kohalikud lapsed. Riigis on tekkinud kiht väheharitud, koolist väljakukkuvaid noori, kes peavad tööturul leppima kõige vähemtasustatud tööga, kellest paljud eelistavad toetustega kojujäämist. Väljend „väheharitud“ kordus selgitustes üsna tihti.  

 

Teine Ida-Euroopa immigrantide põhjustatud probleem pesitseb ettevõtluses. Prantslased on inglasi norinud kogu aeg „väikeäride riigiks“. Tõepoolest, igas külas, igas linnas on tähtis osa väikeettevõtjatel, kes oma peret toidavad ehitamise, transpordi, parandamise, kauplemise, õmblemise, koristamise jm. teenustega. Immigrandid on üle võtnud paljud need teenused, kuna pakuvad odavamat hinda. Kohalik peab üleval pidama pere, eramaja, hooldab vanureid  ja osaleb vabatahtlikuna kohalikus nn. seltsielus või toetusklubis. Immigrant nii palju kulutusi tegema ei pea: üürib pisikese korteri ja sotsiaalset tegevust ei ole ehk ta saab hakkama vähema rahaga. Immigrandi pere elukvaliteet on jah,  madalam, aga panus ühiskonda, vabatahtlikuna, null. Kohalik vajab väärikalt hakkamasaamiseks suuremat sissetulekut ehk peab küsima kallimat hinda kui immigrandist teenusepakkuja. Paljud väikeärid on tulnud seepärast lõpetada ning üks vanematest, kui mitte mõlemad, peab asuma kaugemale, tasuvamale tööle. See tähendab omakorda seda, et üks vanemates või mõlemad viibivad perest eemal oluliselt kauem. Pereelu on kehvem, vanemad ülekoormatud, suhted nõrgad ja nii jäävadki lapsed koolikonkurentsis kehvemaks. Selline elukorralduse muutus on ärritanud üles isegi kohalikud hindud. 

 

Kolmas britte vihaleajav teema on raha mida makstakse idaeurooplastele. EL toetusrahade eelissuunamine idariikidesse on nende arvates väga ebaõiglane. Meil, Ida-Euroopas olevat ettevõtted nagu kroonilised abivajajad, käsi näljasena väljas. Toodi näide, kuidas sakslaste ja venelaste Leedusse rajatud firma elatab end riigi pool suunatavast toetusrahast. Kuna sel teemal ma kaasa rääkida ei osanud, edasi ei uurinud. Imelik muidugi on, kui Venemaa ärimees registreerib firma Baltikumi ja siis hakkab eurotoetusi taotlema ... Äge äriprojekt küll, raha kaob nagu nähtamatu aur kusagile Kariibisaartele villade ostmiseks vms, mitte Euroopa-kogukonna eluolu parandamiseks. Keda selline rahakadu vihale ei ajaks?             

 

Idaeurooplasena oli neid selgitusi päris raske kuulata. Milles me siis inimestena süüdi oleme? Sügavalt järele mõeldes ja elust näiteid otsides võiks tõdeda, et igas eestlase suguvõsas on keegi, kes töötab Soomes, Rootsis, Norras, Saksas jne. Kui see on noor inimene, õpib seal ametit ja tuleb mõne aasta pärast koju, siis on see ju väga vajalik. Saada targemaks ja kogenumaks. Austraalia vahet sõidavad meie noored ju kogu aeg. Aga kui ta käib seal tegemas vähetasustatud tööd millest kojutoomiseks midagi järele ei jää ja mingit töötarkust samuti ei saa, siis mis on sel mõtet? Samal ajal kodune rahvastik vananeb, töötajaid jääb vähemaks ja kohaliku kogukonna tarbeks vabatahtliku panuse andjaid ehk aktiivseid inimesi jääb samuti järjest vähemaks. Me ise laseme oma ühiskonna põhja, kui soosime pereliikmete eemalolekut. Eriti veel nende inimeste eemalolekut, kes oma lapsed koju ripakile jätavad.  Ilmselt see sõna „väheharitus“ mida britid vihkavad, on meie ühiskonna probleem juba ammu.  

Ja ega need võõrsil viibivad pereliikmed ju ise õnnelikud ei ole. Neil ei ole seal pere- ega sotsiaalset elu ning võib ette kujutada kuidas, näiteks Soome pereisa vaatab Eestist tulnud töömehi kes tema töö on ära võtnud. Üks Soomes koristusfirmat omav tuttav eestlane on näiteks ise väga pahane Malaisiast tulnud naiste peale, kes on koristusteenuste hinnad nii madalaks muutnud, et isegi eestlased enam teenust pakkuda ei suuda. Ja põhjus miks malaisialased töö odavamalt teevad on elukvaliteedi madalus: üürivad ühe pisikese toa kümne peale, laotavad madratsid maha ja on nõus elama nii aastaid, kuni kohalikule mehele saavad. Mida siis veel kohalik soomlane peab tegema, kõrgeid makse makstes ja ühiskoda läbi kooli, vanurite, seltside jm. panustades?

Uhkustamist mida me ühiskonnas enam tolereerima ei peaks on see, kui keegi rõhutab, et ta poeg-tütar töötab VÄLISmaal, koristab, kitkub, kruvib jne. Kus on tema järglaste panus OMA riiki? Kruvida, rohida, niita, pesta jne saab ka oma riigis, pisema tasu eest, aga see-eest oled normaalsete, jätkusuutlike ja püsivate suhete sees; pere-, naabrus-, sõbra-, töösuhted, kõik tähtsad aspektid on siin olemas. Kodus oled inimene mitte ori või robot. Tänu suhetele ja sotsiaalsusele. Mis siis, et vaesem.          

 

Tagasilennul rääkisin pikalt noore Peterburi venelannaga, kes on Londoni panganduses töötanud 10 aastat. Ta kirjeldas kuidas on kõik need aastad hakkama saanud ning tõdes, et rahaline edu ei asenda seda mis on kodus. Ta on selgelt aru saanud, et kohalikud ei võta teda võrdsena oma kogukonda mitte kunagi ja tal puudub Inglismaal suguvõsa toetus. Ta oli teinud otsuse, et naaseb kodulinna, alustab uuesti endist elu ning aitab vanematel vanaduseks planeeritud maakodu osta. Suurim hirm mis teda valdas oli võõraksjäämine. Enda tagasitoomine peresisestesse suhetesse on pikk protsess, oli ta kindel. Nõustusin. Teine hirm oli seotud isikliku pereeluga, tema kõik sõbrannad on juba abielus ja lastega, tema üksik. Ta ei olnud kindel, kas vanad sõbrasuhted taastuvad. Jälle nõustusin ning soovitasin vaadata asja kasulikku poolt: kindlasti leiab ta uued tuttavad, kelle elukvaliteet ja mõttemall on sarnasemad tema praeguste arusaamadega, kui vanas elus olnud tuttavatel. Head arengud ja muutused on kasulikud. Tubli tüdruk, edu talle!

 

2.06.2016

Download Free FREE High-quality Joomla! Designs • Premium Joomla 3 Templates BIGtheme.net